Miksteatri muusikaline lavastus "Tiivakandjad" 

Üks marakratt jääb pooljuhuslikult ööseks raamatukokku. Poisil hakkab seal igav ja ta korraldab raamatutega korraliku segaduse...

Viieaastane Säde on jäänud paariks tunniks üksi koju – kuniks ema ja isa teatris on. Kõlab koputus. Vanaisa! Säde rõõmustab – ta on vanaisa nii väga oodanud! Vanaisa on talle väga tähtis ja armas, neil saab koos olema hirmus tore! Ainult et – uks on lukus ja suure ähmiga ei leia ta võtit. Ja vanaisa on teiselpool ust…

Iga päev läksid ema ja isa tehasesse tööle ja Bertil jäi üksi koju. Ta polnud mitte alati üksi olnud. Varem oli tal õde, kelle nimi oli Märta. Aga ühel päeval tuli Märta koolist koju ja jäi haigeks. Ta oli nädal aega haige. Ja siis ta suri. Pisarad hakkasid iseenesest voolama kui Bertil mõtles Märtale ja sellele kui üksi ta nüüd on. Just siis ta seda kuuliski. Ta kuulis oma voodi alt tasaseid tippivaid samme. Ta nägi midagi kummalist. Seal voodi all seisis keegi. “Mina olen pöialpoiss Nils Karlsson,” ütles väike poiss.

Perroon. Kolm inimest rongi ootamas. Aega on.

Sirje: Mis tööd teie teete?

Bruno: Mina jutustan. 

Mati: Ennekuulmatu! (Sirjele) Teie tööst ma saan aru. Teie õpetate lapsed targaks ja mina ehitan neile maja valmis. Aga tema ainult jutustab. Küll ma neid jutumehi juba tean. Meil oli tööl üks täpselt samasugune. Mina teen tööd ja tema seisab ainult kõrval ja jutustab. Mäm-mäm -mämm ja ongi temal tööpäev läbi. Ja sellised tahavad veel rongiga sõita!

Sirje: Jutustage midagi! Mina küll tahan kuulata!

„Elas kord Vareses sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Kord ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.“ Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo…“