Miksteatri muusikaline lavastus "Tiivakandjad" 

Üks marakratt jääb pooljuhuslikult ööseks raamatukokku. Poisil hakkab seal igav ja ta korraldab raamatutega korraliku segaduse...

Usu või ära usu, aga ühes fotosalongis satuvad fotograaf ja klient vanu fotosid uurides juhuslikult ühe saladuse jälile. Ühelt kliendi fotolt on tema vanaema kõrvalt keegi välja lõigatud. Kes ta võis olla? Kas vanaisa, keda tal kunagi pole olemas olnud?  Miks ei tea ta endiselt oma vanaisast midagi? Ja miks on ta sealt välja lõigatud? Koos pilte elustades lahendavad nad ühe vana mõistatuse, mille lahendus nende endi jaoks on hoopis üllatav.

Viieaastane Säde on jäänud paariks tunniks üksi koju – kuniks ema ja isa teatris on. Kõlab koputus. Vanaisa! Säde rõõmustab – ta on vanaisa nii väga oodanud! Vanaisa on talle väga tähtis ja armas, neil saab koos olema hirmus tore! Ainult et – uks on lukus ja suure ähmiga ei leia ta võtit. Ja vanaisa on teiselpool ust…

Maestro - meister (helikunstnike, harvemini muude kunstnike austav nimetus)

Dirigent ja helilooja Maestro ning tema teener valmistuvad õhtuseks kontserdiks. Sel õhtul ei lähe aga kõik nii nagu tavaliselt. Lisaks muudele sekeldustele käivad Maestrol aeg-ajalt tohutud peavaluhood. Need on nii piinavad, et viivad ta justkui teise maailma, kus reaalsus on pea peale pööratud. Maestro saab teada, et tal on ajukasvaja. Ning siis külastab Maestrot ...

Iga päev läksid ema ja isa tehasesse tööle ja Bertil jäi üksi koju. Ta polnud mitte alati üksi olnud. Varem oli tal õde, kelle nimi oli Märta. Aga ühel päeval tuli Märta koolist koju ja jäi haigeks. Ta oli nädal aega haige. Ja siis ta suri. Pisarad hakkasid iseenesest voolama kui Bertil mõtles Märtale ja sellele kui üksi ta nüüd on. Just siis ta seda kuuliski. Ta kuulis oma voodi alt tasaseid tippivaid samme. Ta nägi midagi kummalist. Seal voodi all seisis keegi. “Mina olen pöialpoiss Nils Karlsson,” ütles väike poiss.

Kusagil kaugel, üsna meie keskel elavad kulplased. Kulplased on kilplaste sugulased, kusjuures kulplased on just see nutikam haru. Kulplaste kõige suuremaks unistuseks on saada pai. Jah, ühte hella, väikest, sooja paid. Hella pai eest on kulplased nõus loobuma kõigest, mis neil hinge taga on. Aga seda paid pole võtta mitte kusagilt. Ühel päeval teatatakse raadiost, et Paide linnavalitsus on alustanud plastpakendite kogumise aktsiooni. Vastutasuks lubab korraldaja, et kõigile tublidele jäätmekogujatele on auhinnaks pikk pai...

Ühes köögikapis toimetab detektiivibüroo „Mesi ja Lusikas“, mida juhivad Härra Mesi ja Doktor Lusikas. Ühel päeval pöördub tublide detektiivide poole Proua Pärm, kes tunneb muret oma sõbra Veepudeli saatuse pärast. Koos kapis elades oli Veepudel Proua Pärmile tihti põnevalt rääkinud oma tulevikust, sellest kuidas ta plastikpudelist pandipakendina saab hiljem taaskasutusse suunatuna uue elu, ning mis võimalused talle avanevad. Plastikust saab teha näiteks jalgpallisärgi või vaiba. Ometi läheb kõik teisiti. Proua Pärm oli tunnistajaks sellele, et tema sõber visati lihtsalt prügikasti. Proua Pärm palub kuulsate detektiivide abi, et oma sõber leida.

„Merele!“ räägib kolmest muuseumitöötajast, kes saavad õhtuti peale tööd kokku, et teha midagi sellist, mida korralikud ja endast lugupidavad täiskasvanud tavaliselt ei tee – nad mängivad.

Aga see pole niisama mängimine. Iga kord toob keegi kaasa muuseumi kogudest ühe maali, mis annaks inspiratsiooni uueks mänguks. Täna õhtul siis seilatakse merele, pea ees otse tundmatusse.

Perroon. Kolm inimest rongi ootamas. Aega on.

Sirje: Mis tööd teie teete?

Bruno: Mina jutustan. 

Mati: Ennekuulmatu! (Sirjele) Teie tööst ma saan aru. Teie õpetate lapsed targaks ja mina ehitan neile maja valmis. Aga tema ainult jutustab. Küll ma neid jutumehi juba tean. Meil oli tööl üks täpselt samasugune. Mina teen tööd ja tema seisab ainult kõrval ja jutustab. Mäm-mäm -mämm ja ongi temal tööpäev läbi. Ja sellised tahavad veel rongiga sõita!

Sirje: Jutustage midagi! Mina küll tahan kuulata!

Haarav, humoorikas ja samas liigutav lugu kodutust mehest, kes peab pargipingil üksinduses oma unistuste jõuluõhtut. Siis aga sekkub tema ellu miski, mis ähvardab kogu ta senise elu pea peale pöörata. 

"Pink" on universaalne lugu inimeseks olemisest, mis arusaadav ja loetav nii väikestele kui suurtele vaatajatele. 45 min jooksul ei lausuta laval ühtki sõna. Neid lihtsalt pole vaja. Kõik on niigi selge.

„Elas kord Vareses sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Kord ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.“ Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo…“

Proov ühes vaatuses.

Kulisside taha kiigata on saanud vähesed. Meie tahame vaatajatele seda võimalust pakkuda.

On kaks näitlejat, kes teevad proovi ühe tekstiga, et minna castingule. See oleks nende elu šanss läbi lüüa, pääseda suurele lavale.

Aga see ei ole lihtne, sest hakkama tuleb saada ise. Lavastajat ei ole, kunstnikku ei ole, muusikalist kujundajat ei ole, valgustajat ei ole, inspitsienti ei ole, isegi koristajat ei ole. Ideed ka ei ole. On ainult lehekülg dialoogi, mis tuleb silmapaistvalt ette kanda. Aga millestki tuleb ju alustada.

Miks teater? Mis on teatri mõte? Mis on elu mõte? Kuidas teater toimib? Kuidas näitleja roll valmib? Kuidas ta seda teeb?